Vilepuhuja kaitse seaduseelnõu paneb ettevõtja õlgadele lisakoorma

Seaduseelnõu näeb teavitaja kaitse ette ainult siis, kui rikkumine on seotud vähemalt ühe seaduses loetletud Euroopa Liidu (EL) õiguse valdkonnaga. Eelnõus on avaldatud kinnine loetelu kaheteistkümnest valdkonnast, mida EL peab prioriteetseteks ning mille hulka kuuluvad muu hulgas näiteks riigihanked, tarbijakaitse, tooteohutus ja keskkonnakaitse. Eeltoodud muudatust näitlikustab ka seaduse pealkirja muutmine pikaks ja keeruliseks: „Tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seadus“. Lihtsuse mõttes nimetame seda edaspidi teavitaja kaitse seaduseks.

Mõistame, et tööandjatel võis tekkida varasema laia kohaldamisala puhul hirm, et vihjeliini ummistavad erinevad rikkumisteated, mis lähemal tutvumisel osutuvad hoopis valeteadeteks. KPMG praktiline kogemus vihjeliini pidamisel ja erinevad rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et selline hirm ei ole põhjendatud.

Leiame, et kui seaduse kohaldamisala tuleb väga kitsas, nii nagu seda näeb ette uus seaduseelnõu, võib olukord minna teistpidi keeruliseks. Ettevõtja asi on tuvastada, kas talle teatatud rikkumine käib teavitaja kaitse seaduse alla või mitte. Ta peab lükkama tagasi kõik teated, milles toodud tööalased rikkumised tulenevad üksnes Eesti õigusest või EL-i õigusest, mida eelnõus toodud valdkonnad ei hõlma.

Seega esiteks peab tööandja oskama ise teha vahet, milline rikkumine kuulub teavitaja kaitse seaduse kohaldamisalasse ja teiseks anda selgeid sõnumeid selle kohta ka oma töötajatele, koostööpartneritele ja teistele tööalaselt seotud isikutele, et viimased teaksid, milliseid teavitusi ettevõtja vihjeliinile ootab.

Kõik vilepuhujad vajavad kaitset

Usume, et suurematel ettevõtjatel ei ole probleemi selgitamaks välja, millised EL-i õiguse rikkumised jäävad teavitaja kaitse seaduse kohaldamisalasse praeguse seaduseelnõu järgi ning millised neist on seotud tema majandustegevusega. Samas väiksematelt ettevõtjatelt, kellel samuti tekib kohustus luua vihjeliin, võib tuvastamine nõuda oluliselt rohkem ressurssi kui varasema seaduseelnõu puhul. Õigusaktide nimekiri on väga pikk ning vajalik on Eesti-sisene arusaam sellest, millised teod tuleb lugeda EL-i õiguse rikkumiseks teavitaja kaitse seaduse alusel. Sellise EL-i õiguste rikkumiste kaardistuse võiks teha riik, et tagada seaduse ühetaoline kohaldamine ja teavitajate kaitse ühtlane standard, kuid tegelikus elus seda tõenäoliselt tulemas ei ole.

Kui olukorda vaadata nn vilepuhuja silmade läbi, siis tema jaoks on kõige tähtsam teada, milliseid rikkumisteateid tööandja temalt ootab. Mida segasemad on tööandja sõnumid oodatavate rikkumisteadete ja teavitaja kaitse kohta, seda tõenäolisemalt jäetakse rikkumisest teavitamata või pöördutakse oma teatega otse pädevasse asutusse. See aga läheb vastuollu seadusandja mõttega luua õiguslik raamistik selleks, et inimesed saaksid oma murest anda teada esmajärjekorras tööandjale. Too saab võimalikule rikkumisele reageerida kiiremini ja tõhusamalt kui ükskõik milline väline asutus ning selle läbi kahju ära hoida või seda piirata.

Nii rikkumisest teavitajate kui ka ettevõtjate huvide paremaks kaitsmiseks oleks mõistlik muuta seaduseelnõud selliselt, et seaduse kohaldumisalasse jäävad endiselt rikkumised direktiivis toodud kaheteistkümnes EL-i jaoks olulises valdkonnas (nt tarbijakaitse, keskkonnaõigus, maksuõigus), kuid seda sõltumata sellest, kas rikkumise koosseis tuleb EL-i õigusest või siseriiklikust õigusest. Isikud, kes teavitavad rikkumisest, mis tuleneb Eesti õigusest, vajavad meie hinnangul EL-i õigusega samaväärselt kaitset.

Kui me oleme Eestis kokku leppinud, et mingi tegu (või tegevusetus) on ebaseaduslik, siis võiks eeldada, et soovime aidata kaasa nende õigusrikkumiste kiiremale ja tõhusamale avastamisele organisatsioonide endi poolt ning kaitsta neid julgeid inimesi, kes rikkumistest teatavaid. Mida tõsisem on rikkumine, seda enam vajab teavitamine inimese põhimõttekindlust ja julgust ning seda enam on see ka organisatsioonide huvides, kuna tagajärjed võivad olla neile raskemad.  

Kokkuvõtvalt võib öelda, et EL-i miinimumist kinnipidamine võib põhjustada vähemalt esialgu õigusselgusetust ja kõigile tööandjatele, kes seda seadust kohusetundlikult rakendavad, tuua kaasa oodatust suurema halduskoormuse ning suuremad kulutused õigusabile. Ühtlasi oleks meie väljapakutud soovitus samas mõnevõrra kitsam kui esimeses (2021. a) seaduseelnõus, kuna piiritleb ikkagi teavitaja kaitsega hõlmatud valdkonnad, kuid samas mitte liiga kitsalt, mis võib tuua kaasa muid, juba eelnevalt kirjeldatud ja meedias erinevate autorite poolt käsitletud murekohti praktikutele. 

Euroopa Liidu õiguse kaksteist prioriteetset valdkonda

Kui rikkumine (ebaseadusliku tegevuse või tegevusetusena) jääb nende kaheteistkümne EL-i õiguse valdkonda, siis kuulub rikkumisest teavitamine teavitaja kaitse seaduse eelnõu kohaldamisalasse:

1) riigihanked, 2) finantsteenused, 3) tooteohutus, 4) transpordiohutus, 5) keskkonnakaitse, 6) kiirguskaitse ja tuumaohutus, 7) toiduainete ja sööda ohutus, 8) rahvatervis, 9) tarbijakaitse, 10) eraelu puutumatus ja isikuandmete kaitse, 11) liidu finantshuve kahjustavad rikkumised ning 12) konkurentsi ja riigiabi rikkumised ning äriühingute võimalikud EL-iga seonduvad maksupettused.  

Sõltumata EL-i õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse kohaldamisala laiusest tekib tööandjal ka rikkumisteate tagasilükkamise ja menetlemata jätmise korral uue seaduseelnõu järgi reeglina kohustus teade vastu võtta, saata isikule seitsme päeva jooksul kinnitus teate kättesaamise kohta, vastata talle esimesel võimalusel menetluse alustamata jätmise kohta ja säilitada teadet kolm aastat.

Tööandja peab tagama teavitaja konfidentsiaalsuse ja kaitse, kui teavitajal oli põhjendatud alus eeldada, et rikkumist on vahetult alustatud või see on lõpule viidud ja kuulub eelnõu sisulisse kohaldamisalasse.

Kui selgub, et teade puudutas rikkumist, mis ei jää seaduse kaitsealasse, kuigi teavitaja seda teavitamise ajal heas usus arvas, siis tuleb ka sellisel juhul teavitajale kaitset pakkuda ning ei või ei või hakata teda taga kiusama ning rakendada nn survemeetmeid.